Suurepärane tulemus R. Rohu nimelisel omaloomingukonkursil
Selgunud on ülepõlvamaalise R. Rohu nimelise omaloomingukonkursi parimad ja selgi aastal on meil põhjust rõõmu ja uhkust tunda. Lausa kolm võitu tuli meie õuele! 4.-6. klassi arvestuses valiti kolme parima sekka meie viiendike Marleeni ja Marvini tööd, 7.-9. klassi arvestuses triumfeeris üheksandik Anna. Hurraa ja palju õnne! Õpilasi juhendas õpetaja Kadi. Tänavuseks konkursiteemadeks olid aasta 2021 tegijad looduses ehk haug, kadakas ja harilik päevakoer. 4.-6. klassi õpilastel tuli kirjutada kahekõne, 7.-9. klassi õpilastel kiri. Auhinnad ja tänukirjad ootavad kontaktõppele pääsemist, et saaks need tublidele kirjutajatele kooli ees pidulikult üle anda Huvilised saavad siitsamast lugeda ka võidutöid. Igati ägedad kirjatükid on paberile pandud!
Anna kiri (9. klass):
Ühel heal päeval otsustas haug kadakale armastuskirja kirjutada, et talle oma surematud tunded teatavaks teha. Õnnetuseks polnud kadakas sellest sugugi nii vaimustuses, kui haugi plaan ette nägi. Kõige suurem (ja tõenäoliselt ka ainus) põhjus seisnes selles, et kadakas ei osanud lugeda, aga kui oleks osanud, siis oleks asi talle veelgi vähem meeldinud.
Siin on, miks:
Mu armsaim kadakas, mu hinge aare!
Olen juba pikalt mõelnud, kuidas sulle kirjutada ja sulle oma tundeid väljendada, aga kunagi ei paista ma leidvat õigeid sõnu, millega kirjeldada seda tundmust, mis mind valdab, kui sind näen. Ühtlasi polnud mul võimalust millegagi kirjutada, sest mul on siiski uimed ja mitte käed, aga see asi sai lihtsalt lahendatud, kui üks väga sõbralik internetis kaubitseja Stephen Hawkingu prillid ja arvuti oksjonile pani. Ta kinnitas mulle, et need on veekindlad, ja ma usaldan teda täielikult. (Muide, kas need peavadki kogu aeg hanguma? Mulle kinnitati, et kiiremat tehnoloogiat inimestele teada ei ole, aga need jooksevad pidevalt kokku. Kas oskad aidata?)
Mul võib nüüd küll olla võimalus kirjutada, aga iga uue reaga kahtlen aina enam, et oskan. Kas on üldse olemas sellised sõnu, mis kirjeldaksid viisi, kuidas minu uimed iga kord suursuguselt vappuma hakkavad, kui mul õnnestub sind näha? Kas saab võimalik olla kirja panna, kuidas sinu okkad päikese käes särama löövad ja kerge tuule peale värahtavad, justkui üritaksid leida südant, mis nende omaga ühes taktis lööb? Kuidas saaksin ma sulle ometi sõnastada, mil viisil ma ootusärevusest praktiliselt suren, soovides vaid, et Tuhala nõiakaev ometi kord üle ajaks ja mu taas maapinnale tooks?
Sa võid seda lugedes mõelda, et mida ma ometi ajan, mis okaste südametest ma jahun, aga ma võin sulle rõõmuga kinnitada, et see EI OLE minu, vaid mu hinge, mu südame hääl, ja süda ei eksi kunagi. Muidugi võis ka juhtuda, et huumushapped hakkavad mulle pähe lööma ja ega see ahvenapoeg, kelle ma veidi aega tagasi nahka pistsin, samuti just kõige värskem polnud, aga pole vaja muretseda – tundmatu netikaupmees Ei-suuda-uskuda-et-see-päriselt-ka-läbi-läks-lollike-selline123 kirjutas mulle rohud välja, mis ei aita mitte ainult minu olematute tervisehädade vastu, vaid aitavad mul ka sind erksamalt ette kujutada. Suudan peaaegu uskuda, et oled siinsamas minu kõrval ja lased mul enda okstelt kadakamarju näkitseda, mis, olgem ausad, näevad pagana isuäratavad välja ja seda ütlen mina, kes ma olen erandlik lihasööja!
Oot, kas ma olen kordagi otsesõnu öelnud, kogu selles pikas kirjas, mille trükkimine mu silmad valutama pani, et sind armastan? Ei? Olgu, usaldan su sõna, sest ma tõesti ei soovi oma vaeseid laternaid ülearu piinata (siinkandis on prillide valik kohutav, kas tead, lihtsalt kohutav) ja kogu seda pikka teksti uuesti üle lugeda. Ma armastan sind, kadakas, päriselt. Ja ma ei tee nalja. Ma võiks nalja teha, aga ei tee, sest see oleks üks väga halb nali, kui kedagi naermas pole. Pealegi on tõde naljaks pöörata äärmiselt raske isegi nii vilunud koomiku jaoks kui mina.
Sa oled mu öö ja tähed ja päev ja päike, kadakas. Sa oled mu KÕIK. Ma armastan sind nagu uppuv mees armastab õhku. Ei, oota, see oli halb võrdlus, sest ma olen ikkagi kala ja ei saa seega kuigi hästi uppuda. Parem oleks... Ma armastan sind rohkem, kui maapinnale tiritud koha, kellele millegipärast esmalt väga kena ja väga särav konks kurku topiti ning seda siis äärmiselt isekalt tagasi taheti, armastab ja igatseb vett.
Ma olen juba kogu oma tõe ära öelnud, kadakas – ma tõesti-tõesti armastan sind. Sa oled mu hinge viimane unistus ja esimene mõte hommikul.
Armastusega, mis rebib maailmu pooleks ja ehitab uusi asemele
haug Hubert
Ja siis ärkas haug üles ning talle meenus, et ta ei elagi Tuhala nõiakaevus, ta ei ole kunagi Stephen Hawkingu arvutit ostnud ja tegelikult ta ei teagi, kes see kadakas selline on. Ning siis meenus talle, et talle ei saa midagi meenuda, sest ta on kala ja ei oska inimkeeli mõelda.
Milline traagiline lõpp haugi ja kadaka liikidevahelisele armastusloole, mida, nagu välja tuleb, kunagi olemas pole olnudki.
Marvini kahekõne (5. klass):
Aasta tegijad
Madis: ,,Hei! Kas teadsid, et päevakoerast sai aasta tegija?"
Juhan: ,,Mis asja? Mina mõtlesin, et ikka Nublust sai aasta tegija. 5Miinust ei saanud ju midagi, nagu tavaliselt."
Madis: ,,Millest sa räägid?"
Juhan: ,,No Päevakoer on ju 5Miinuse liige."
Madis: ,,Ah, selles suhtes. Mina ei räägi ju üldse muusikast ega muusikaauhindadest."
Juhan: ,,Millest sa siis räägid?"
Madis: ,,Ma räägin sulle aasta 2021 tegijatest looduses."
Juhan: ,,Sellest oleksid võinud alustadagi, et sa harilikust päevakoerast räägid. Seda ma kuulsin ise ka raadiost."
Madis: ,,Ja mina mõtlesin, et sina pole eriline raadiokuulaja."
Juhan: ,,Vahepeal ikka. Lisaks räägiti seal veel ka teistest tegijatest, kelleks olid kadakas ja haug."
Madis: ,,Aga kas päevakoera olemuse kohta ka kuulsid? Poleks uskunudki, et nii ilus liblikas võib nii mürgine olla."
Juhan: ,,Jah, kuulsin. Mõtlesin isegi, et ega ilmas ongi tihtilugu nii, et mida ilusam, seda mürgisem, eks igaüks ise saab ise mõelda, mida ma selle all silmas pean."
Marleeni kahekõne (5. klass):
Aasta tegijad looduses
Haug ja ahven ujuvad järve põhjas ja arutavad omavahel.
Haug:" Kuule, ahven, kas sa kuulsid, et sellel aastal plaanitakse jälle Kuldkala võistlusi korraldada?"
Ahven: "Jaa, muidugi kuulsin, või noh, mitte ainult ei kuulnud, vaid lausa tundsin. Käidi ju jälle meid märgistamas siin. Iga aasta üks ja sama jama, varsti me kõik ära märgistatud nagu lehmad laudas."
Haug: "Jaa, täitsa mõistan, ma vaatangi, et söök muutub iga aastaga järjest värvilisemaks. Aga ma kuulsin kajakate käest, et sellel aastal võib vist asi ära jääda, kuna mingi viirus on liikvel. Kajakad ütlesid, et maru huvitavalt tühi on kõik. Kui muidu sadamast laev väljus, siis lapsed ikka loopisid süüa neile, aga nüüd on ainult mõni üksik inimene laeva peal ja tänavad ka suhteliselt tühjad."
Ahven: "Huvitav, mis asi see siis niimoodi inimestega teinud on? Värskes õhus on nad sel talvel küll rohkem olnud, sest jää on paks. Ütleks lausa, et kalamehi on poole rohkem, kui muidu. Paljudest liigikaaslastest olen ilma jäänud."
Haug: "Ei tea tõesti, aga mul samas hea meel, et inimesed saavad ka vahelduseks tunda, kui halb on elada, kui miski sind kogu aeg ohustab ja kuhugi nurga taha peitu minna ei saa. Meil siin vee all ju sama jama kogu aeg: ei tea, millist kala oleks ohutu ampsata ja millist mitte või millise roo vahele oleks ohutu minna ja kuhu mitte."
Ahven: "Eks see ole tõesti nii, saavad nemad ka vahelduseks tunda, mida tunnevad kõik kalad ja loomad, keda nemad kogu aeg ohustavad."
Haug: "No jääme siis lootma, et sellest kogemusest nad vähemalt õpivad midagi."
Marleen, 5. klass